Raadiohääl Pille Minev tahab aina uut autot

Millise autoga sõidate ja miks?

Sõidan Nissan Note’iga. Kui aasta tagasi autot ostsin, võtsin pakkumisi siit ja sealt. Mul ei olnud tegelikult väga erilisi nõudmisi. Soovisin kindlasti uut, aga võimalikult soodsa hinnaga autot.

Tegin muidugi selle vea, et küsisin nõu mitmelt sõbralt. Ja loomulikult laitis üks maha selle, mida teine just oli kiitnud.

Aga nagu ma ütlesin, olid minu soovid üsna tagasihoidlikud. Nii et kui lõpuks ostmiseks läks, sain rohkemgi, kui oleksin osanud tahta.

Mis autod on teil varem olnud?

Esimene auto oli Ford Escort. Seejärel selline hõbedane BMW, mida tuntakse rahvasuus rullnokkade autona. Need olid mõlemad vanad autod ja toodud Saksamaalt. Igal juhul tuli autoparanduses käia tihedamini kui juuksuris.

Siis sain oma esimese uue auto Fiat Punto ja neli aastat sõita, ilma et oleks mingeid jamasid olnud.

Kas olete kunagi liikluseeskirja rikkunud ja kui, siis kuidas?

On olnud väiksemaid rikkumisi. Viimasel aastal on mõnes kohas kiirusepiirangud muudetud selliseks, et hakka või arvama, et kiusu pärast. Näiteks hommikuti sõidan raadiosse tööle mööda neljarealist Peterburi maanteed, kus alati võis sõita 70 kilomeetrit tunnis, nüüd on aga lubatud 50 kilomeetrit. Lisaks on sellele teelõigule juurde pandud ka mõned valgusfoorid.

Koole selle maantee ääres ei ole. Elumaju teisel pool teed ka mitte, et mõni laps või täiskasvanugi võiks sinnakanti eriti kõndima sattuda. Ja uutes foorides süttivad punased tuled nõnda, et kui sa 60-kilomeetrise tunnikiirusega ei sõida, siis peatud iga saja meetri pärast uuesti.

Võimalik, et päevasel ajal, kui liiklus tihedam, ongi see põhjendatud, aga sel juhul võiks sellistesse kohtadesse panna juurde ka kellaajalised piirangud.

Mis on suurim kiirus, millega olete sõitnud?

Ma ei teagi, järelikult ei ole see midagi märkimisväärset. Ma sõidan vist maanteel pigem rahulikumalt ja aeglasemalt, kui et kipuks kihutama, vähemalt talvisel ajal.

Ja tegelikult eelistan teise linna sõitmiseks üldse ühistransporti. Hiljuti tulin Tartust Tallinna rongiga ja väga hea oli – piletihind bussistki odavam, soe ja mõnusalt ruumi jalgu sirutada.

Milline on olnud teie kõige piinlikum moment autoroolis?

Kunagi andsin vastutulevale autole tulede vilgutamisega märku, et eespool mõõdab politsei kiirust. Aga vastutulija osutus samuti politseiautoks, mis siis vilkurite sähvides ümber keeras ja mulle järele sõitis.

Sain korralikult noomida ja tundsin ennast nagu pättust teinud koolitüdruk direktori kurja pilgu ees.

Millist autot te kunagi ei ostaks, miks?

Ma vastaksin pigem teistmoodi – tahaksin alati endale uue auto osta. Aastate jooksul on mõned eelistused küll tekkinud, aga mitte otseselt auto margi, vaid pigem lisaväärtuste osas, ja needki soovid on sellised, mis tänapäeval peaaegu igas autos olemas, näiteks roolivõimendi.

Mis teid autoroolis kõige enam närvi ajab?

Hetk, mil tuleb roolist lahkuda ja peab mõtlema parkimisele. Parkimistrahve olen ma kogunud küll täitsa hoogsalt.

Viimati panin auto õhtul Sakala tänavale ja märkisin tsooniks «kesklinn». Autosse tagasi tulles leidsin kojamehe vahelt trahvikviitungi.

Helistasin siis kviitungil olnud Ühisteenuste infonumbrile ja küsisin, kas eksisin tsooniga. Vastuseks kuulsin aga, et ega nemad ka täpselt ei tea, ja soovitati otsida kusagilt internet ning sealt järele vaadata, millisesse tsooni see tänav käib.

Kas autoroolis peaks alkoholile kehtima nulltolerants?

Ma ei arva, et oleksin kehvem liikleja, kui lähen õhtusel ajal mõne näituse avamisele ja luban seal endale pokaali šampust. Praegu ma seda aga teha ei julge. Ehk siis natuke leebem võiks liikluseeskiri minu meelest selles osas olla küll.

Ja oi kuidas mulle ei meeldi, kui kergekäeliselt ja millise mõnuga armastab ajakirjandus igaühele, kes vähegi tuntud ja kas või kerge kahtlusega vahele jäänud, külge panna roolijoodiku tiitli!

Ma arvan, et selliste keeldude ja käskudega me tegelikult tõeliste roolijoodikutega võitlust ei peagi.

Süüdimatuid ja lolle viinaninasid aga võiks karistada karmilt, kas või ihunuhtlusega.